Tervitused Minnihiire-maailmast!
Caitlin Morani raamat sattus mulle kätte juba jupp aega tagasi, kuid sellest kirjutamiseks leidsin ma aega alles nüüd. Eks ole ka vastav harjumus parajalt rooste läinud, mis siin salata – ei ole ju ammu aktiivselt midagi postitanud. Ülimalt piinlik olukord ühe blogi(-ja) jaoks, kuid juhtub ka parimatega.
Igal juhul nüüd, kui halamine on ära halatud, saan ehk teile ka raamatut tutvustada 😀
Esiteks tahaksin öelda, et minul kaunis keeruline antud raamatut mingisse kategooriasse liigitada. Ehk kirjutavad kolumnistid tõesti veidi teisiti kui “päris kirjanikud”? Ütleme nii: Täiesti kindlasti on tegu elulooraamatuga. Ei, ärge klikkige nüüd postitust kinni ega kiruge, et “igal pool need pagana elulood…”. Sest samas lisan kohe: see on raamat feminismist. Täiesti ilmselgelt on tegu feminismialase raamatuga. Või ei, tegu on humoristliku teosega. Tegu on omamoodi vaat et eneseabiõpikuga. Tegu on ühe naise kujunemislooga. Tegu on kavala ning vaimuka pilguheiduga “naiste maailmasse”. Ja nii edasi. Sest tegelikult on antud raamatu näol tegemist kõigi nende asjadega.
Caitlin Moran kirjutab avatult ja vabalt, eelkõige enda elu eri etappidest pärit näidete põhjal igapäevaelu probleemidest. Asjadest, millega on tegelikult igal naissoost inimesel võrdlemisi lihtne samastuda (ka siis, kui autoriga igas küsimuses sajaprotsendiliselt ei nõustugi). Kõiksugu elusündmustest ja probleemidest, mis (tihti) kaasnevad naiseks olemisega. Ta arutleb ta menstruatsiooni, laste saamise (ja mittesaamise), abordi, moe, kehataju, seksismi, kehakarvade…..ja paljudel muudel teemadel. Kuid niiviisi kirjeldades tundub see kuidagi…lame. Päris nii hull see asi ei ole. Caitlin Moran on eelkõige feminist. Ja kõik, mida ta kirjutab, on kirjutatud feministlikust vaatenurgast. Tegelikult ta nimetab end korduvalt “kriiskavaks feministiks” ning on pühendanud feministiks olemisele ka terve peatüki. Ja see on vahva. Mulle meeldib tema lähenemine, ta ei kasuta kuigi palju “hea-paha” võrdlusi, tema feminism ei põhine (vastavalt levinud arvamusele) keeldudel ja “anti-“del. Tema feminism on lõbus, eluline, kohati pisarateni itsitama- ning kohati mõistvalt kaasanoogutama ajav. See on selline lihtne, kerge rohujuuretasandi-või igapäevafeminism, mis võiks ju teoreetiliselt sümpatiseerida mitte ainult teadvustatult sarnastet vaadetega inimestele, vaid ka tüüpilisele eestlasele, kes sõna “feminism” kuuldes ruttu sohva alla poeb ja koledat kutsumata külalist harjavarrega minema peletada üritab. Jah, ma usun, et ka sedasorti inimesed leiaks sellest raamatust nii mõndagi.
Tsitaat raamatust
Pean tunnistama, et selline argine suhtumine on miski, mis mulle väga meeldib – feminism ei peagi olema “kitsa ringi värk”, selle koht ongi igapäevaelus, inimeste keskel, tänaval, toidupoes, võimla riietusruumis – kus iganes! Samas loomulikult on selle koht täpselt sama palju ka poliitikas. Ja tegelikult igal pool mujal. Üritan vaid öelda, et viimasel ajal (vist) levima hakanud suund seda “massidesse tuua” on tegelikult väga tore. Sest võib juhtuda, et see toob kaasa rohkem mõistmist. Ja kui rohkem saadakse aru, teatakse, mida feminism tähendab/hõlmab, siis ehk ei kohelda seda enam nii palju kui mingit sõimusõna.
Pean tunnistama, et viimane raamat, mida ma sarnasel teemal lugesin, oli Jessica Valenti “Full Frontal Feminism” (millest jäigi lubatud arvustus siiani kirjutamata). Kohati tahtsin neid kahte teost omavahel võrrelda. Jah, nad on erinevad. Morani kirjutis on siiski eluloo(-line)raamat, Valenti aga üritab olla “poole kohaga akadeemiline”. Või ei üritagi, aga ta on….tõsisem. Mõlemal on sarnane “feminism is for everybody” suhtumine, kuid Valenti puhul tundub kohati, et ta pingutab üle, kui üritab järjekindlalt rõhutada, et feminism on “lahe”. Moran lihtsalt….kirjutab nii, nagu asjad on. Ma arvan, et teemaga vähem tuttavale lugejale sobikski viimane palju rohkem. Selline meelelahutuslik, kuid samas mõtlema panev raamat. Vähem…pealetükkiv?
Ning kui Caitlini abil on huvi feminismi vastu tekkinud. siis võib J. Valentiga täiesti julgelt jätkata! 🙂
Tsitaat raamatust.
Soovitan “Kuidas olla naine” igal juhul läbi lugeda. Ka siis, kui elulood muidu vastumeelt on. Ka siis, kui lihtsalt naerda tahaksite. Ka siis, kui sõna “feminism” teis õõvavärinaid tekitab. Või kui vastupidi, kui teie teadmised on sel teemal teie arvates piisavalt põhjalikud. Ja siis, kui te arvate, et teile on “kõik see värk” võõras. Või tegelikult – iseäranis sellisel juhul lugege kindlasti. Võite üllatuda 😉
Minnihiir annab igal juhul rõõmsalt 10/10. Eluterve (naisterahva kirjutatud) huumor on alati meeldiv, kui see aga feminismiga vürtsitatud on, siis on see äärmiselt vahva “öökapiraamat”. 🙂
Ahjaa, ja kes on lugenud – millise mulje see teos teile jättis?
Siiralt,
-alienshe-
EDIT. Peale veidi järele mõtlemist, tahaksin midagi lisada. Caitlin Moran on saanud palju kriitikat teemal, et tema feminism ei ole intersectional – ei hõlma kõiki valdkondi. Ta ei räägi transsoolistest ega temast erineva nahavärviga naistest (näiteks). Ja see on muidugi üsna korralik miinus. /ülevalpool olev tsitaat viitab näiteks otseselt sellele, et sa pead olema cis-naine, et olla feminist, mis on loomulikult vale. /
Vabandame siiralt lugejate ees, keda see fakt (ja selle mitte kohene mainimine) solvata võib.
Kuid kriitika kõrvale jättes – ma arvan, et Morani raamatut ei tulekski võtta kui “põhjapanevat ja tõsist” feminismialast raamatut. See ei ole kuidagi akadeeminiline, eelkõige on see elulooline – ta räägib sellest, mida ta kõige paremini teab. Nii et mina annaksin talle andeks, mis muidugi ei tähenda, et kõik minuga nõustuma peaks 🙂
Minnihiir 