Minnihiir loeb: Caitlin Moran’i “Kuidas olla naine” (“How to be a woman”)

 

 Tervitused Minnihiire-maailmast!
Caitlin Morani raamat sattus mulle kätte juba jupp aega tagasi, kuid sellest kirjutamiseks leidsin ma aega alles nüüd.  Eks ole ka vastav harjumus parajalt rooste läinud, mis siin salata – ei ole ju ammu aktiivselt midagi postitanud. Ülimalt piinlik olukord ühe blogi(-ja) jaoks, kuid juhtub ka parimatega.

Igal juhul nüüd, kui halamine on ära halatud, saan ehk teile ka raamatut tutvustada 😀

Pilt

Esiteks tahaksin öelda, et minul kaunis keeruline antud raamatut mingisse kategooriasse liigitada.  Ehk kirjutavad kolumnistid tõesti veidi teisiti kui “päris kirjanikud”? Ütleme nii: Täiesti kindlasti on tegu elulooraamatuga. Ei, ärge klikkige nüüd postitust kinni ega kiruge, et “igal pool need pagana elulood…”.  Sest samas lisan kohe: see on raamat feminismist. Täiesti ilmselgelt on tegu feminismialase raamatuga. Või ei, tegu on humoristliku teosega. Tegu on omamoodi vaat et eneseabiõpikuga. Tegu on ühe naise kujunemislooga. Tegu on kavala ning vaimuka pilguheiduga “naiste maailmasse”.  Ja nii edasi. Sest tegelikult on antud raamatu näol tegemist kõigi nende asjadega.

Caitlin Moran kirjutab avatult ja vabalt, eelkõige enda elu eri etappidest pärit näidete põhjal igapäevaelu probleemidest. Asjadest, millega on tegelikult igal naissoost inimesel võrdlemisi lihtne samastuda (ka siis, kui autoriga igas küsimuses sajaprotsendiliselt ei nõustugi). Kõiksugu elusündmustest ja probleemidest, mis (tihti) kaasnevad naiseks olemisega. Ta arutleb ta menstruatsiooni, laste saamise (ja mittesaamise), abordi, moe, kehataju, seksismi, kehakarvade…..ja paljudel muudel teemadel. Kuid niiviisi kirjeldades tundub see kuidagi…lame. Päris nii hull see asi ei ole. Caitlin Moran on eelkõige feminist.  Ja kõik, mida ta kirjutab, on kirjutatud feministlikust vaatenurgast. Tegelikult ta nimetab end korduvalt “kriiskavaks feministiks” ning on pühendanud feministiks olemisele ka terve peatüki. Ja see on vahva. Mulle meeldib tema lähenemine, ta ei kasuta kuigi palju “hea-paha” võrdlusi, tema feminism ei põhine (vastavalt levinud arvamusele) keeldudel ja “anti-“del. Tema feminism on lõbus, eluline, kohati pisarateni itsitama- ning kohati mõistvalt kaasanoogutama ajav.  See on selline lihtne, kerge rohujuuretasandi-või igapäevafeminism, mis võiks ju teoreetiliselt sümpatiseerida mitte ainult teadvustatult sarnastet vaadetega inimestele, vaid ka tüüpilisele eestlasele, kes sõna “feminism” kuuldes ruttu sohva alla poeb ja koledat kutsumata külalist harjavarrega minema peletada üritab. Jah, ma usun, et ka sedasorti inimesed leiaks sellest raamatust nii mõndagi.

7265138560_f453717db3_o

Tsitaat raamatust

Pean tunnistama, et selline argine suhtumine on miski, mis mulle väga meeldib – feminism ei peagi olema “kitsa ringi värk”, selle koht ongi igapäevaelus, inimeste keskel, tänaval, toidupoes, võimla riietusruumis – kus iganes! Samas loomulikult on selle koht täpselt sama palju ka poliitikas. Ja tegelikult igal pool mujal. Üritan vaid öelda, et viimasel ajal (vist) levima hakanud suund seda “massidesse tuua” on tegelikult väga tore. Sest võib juhtuda, et see toob kaasa rohkem mõistmist.  Ja kui rohkem saadakse aru, teatakse, mida feminism tähendab/hõlmab, siis ehk ei kohelda seda enam nii palju kui mingit sõimusõna.

Pean tunnistama, et viimane raamat, mida ma sarnasel teemal lugesin, oli Jessica Valenti “Full Frontal Feminism” (millest jäigi lubatud arvustus siiani kirjutamata). Kohati tahtsin neid kahte teost omavahel võrrelda. Jah, nad on erinevad. Morani kirjutis on siiski eluloo(-line)raamat, Valenti aga üritab olla “poole kohaga akadeemiline”. Või ei üritagi, aga ta on….tõsisem. Mõlemal on sarnane “feminism is for everybody” suhtumine,  kuid Valenti puhul tundub kohati, et ta pingutab üle, kui üritab järjekindlalt rõhutada, et feminism on “lahe”. Moran lihtsalt….kirjutab nii, nagu asjad on.  Ma arvan, et teemaga vähem tuttavale lugejale sobikski viimane palju rohkem. Selline meelelahutuslik, kuid samas mõtlema panev raamat. Vähem…pealetükkiv?
Ning kui Caitlini abil on huvi feminismi vastu tekkinud. siis võib J. Valentiga täiesti julgelt jätkata! 🙂

tumblr_mlqd6e0V4y1soi66bo1_1280

Tsitaat raamatust.

Soovitan “Kuidas olla naine” igal juhul läbi lugeda. Ka siis, kui elulood muidu vastumeelt on. Ka siis, kui lihtsalt naerda tahaksite. Ka siis, kui sõna “feminism” teis õõvavärinaid tekitab. Või kui vastupidi, kui teie teadmised on sel teemal teie arvates piisavalt põhjalikud.  Ja siis, kui te arvate, et teile on “kõik see värk” võõras. Või tegelikult – iseäranis sellisel juhul lugege kindlasti. Võite üllatuda 😉

Minnihiir annab igal juhul rõõmsalt 10/10. Eluterve (naisterahva kirjutatud) huumor on alati meeldiv, kui see aga feminismiga vürtsitatud on, siis on see äärmiselt vahva “öökapiraamat”. 🙂

Ahjaa, ja kes on lugenud – millise mulje see teos teile jättis?

Siiralt,

-alienshe-

EDIT.  Peale veidi järele mõtlemist, tahaksin midagi lisada. Caitlin Moran on saanud palju kriitikat teemal, et tema feminism ei ole intersectional – ei hõlma kõiki valdkondi. Ta ei räägi transsoolistest ega temast erineva nahavärviga naistest (näiteks).  Ja see on muidugi üsna korralik miinus. /ülevalpool olev tsitaat viitab näiteks otseselt sellele, et sa pead olema cis-naine, et olla feminist, mis on loomulikult vale. /
Vabandame siiralt lugejate ees, keda see fakt (ja selle mitte kohene mainimine) solvata võib.

Kuid kriitika kõrvale jättes – ma arvan, et Morani raamatut ei tulekski  võtta kui “põhjapanevat ja tõsist” feminismialast raamatut.  See ei ole kuidagi akadeeminiline, eelkõige on see elulooline – ta räägib sellest, mida ta kõige paremini teab. Nii et mina annaksin talle andeks, mis muidugi ei tähenda, et kõik minuga nõustuma peaks 🙂

International Day for the Elimination of Violence against Women

Pilt

25. novembril aastal 1960 mõrvati kolm õde – Maria Teresa, Minerva ja Patricia Mirabal. Nad olid Dominikaani Vabariigi poliitilised aktivistid, kes võitlesid julma diktaatorliku korra vastu. Nad mõrvati jõhkralt Dominikaani diktaatori Rafael Trujillo käsul.

Naisõiguslased on nimetanud 25. novembri naistevastase vägivalla vastu võitlemise päevaks juba alates 1981. aastast.
17. detsembril aastal 1999 määras UNGA (United Nations General Assembly) 25. novembri rahvusvaheliseks naistevastase vägivalla kõrvaldamise päevaks Mirabali õdede auks ja mälestuseks.
UNGA soovib ka tõsta avalikkuse tähelepanu sellele, et üle kogu maailma langevad naised vägistamise, koduse vägivalla ja muude vägivallavormide sihtobjektiks ja seda palju tihedamini, kui sellest räägitakse. Ehk siis probleemi tõeline maht ja olemus on tihti varjatud.
(allikas: Wikipedia)

Mirabal sisters

Kes Mirabali õdedest rohkem teada soovib, lugegu ajaloolist romaani The Time of the Butterflies
Ning kes lugemiseks kohe üldse aega ei leia, võib vaadata sellesama raamatu põhjal tehtud filmi 

Naistevastase vägivallaga seonduvaid kodumaiseid linke:
Naistevastane vägivald – teadvustamata probleem Eestis
Barbi Pilvre: naistevastane vägivald on tabuteema 
Anna-Maria Penu: aitab naistevastase vägivalla õigustamisest! 

Eesti Naisteühenduse Ümarlaua veebilehelt:

Naistevastase vägivalla kõik vormid rikuvad tõsiselt inimõigusi ning takistavad või teevad võimatuks naistel nautida oma inimõigusi ning konkreetsemalt põhiõigust elule, turvalisusele, vabadusele, väärikusele ning kehalisele ja emotsionaalsele puutumatusele, mistõttu valitsused ei saa seda probleemi ignoreerida;

Vastavalt ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 1993. aasta deklaratsioonile naistevastase vägivalla likvideerimise kohta tähendab naistevastane vägivald igasugust naiste vastu suunatud vägivallaakti, mille tulemuseks on või võib tõenäoliselt olla naisele füüsilise, seksuaalse või psühholoogilise kahju või kannatuse tekitamine, sealhulgas selliste tegudega ähvardamine, ning sundimine ja omavoliline vabadusevõtmine avalikus või eraelus;

Naistevastane vägivald on ajalooliselt ebavõrdsete võimusuhete ilming ning selle negatiivne mõju ei avaldu mitte üksnes naistele, vaid tervele ühiskonnale ja vajab seetõttu kiiret tegutsemist;
Naistevastase vägivalla kaotamiseks läheb tarvis ametiasutuste, institutsioonide ja terve ühiskonna ühist tegutsemist ning probleemiga võitlemiseks tuleb võtta integreeritud ja multidistsiplinaarne lähenemisviis;
Kodanikuühiskonnal, eelkõige valitsusvälistel organisatsioonidel, naiste ühendustel ja teistel naistevastase vägivalla küsimuse pärast muret tundvatel vabatahtlikel organisatsioonidel on tähtis roll naistevastase vägivalla kõikide vormidega võitlemisel;
Sotsiaalne pädevus, konfliktide ohjamise oskused ja ennetusmeetmed on naistevastase vägivalla kaotamisel tähtsal kohal ja need peaksid olema osa haridussüsteemidest ja elukestvast õppest.

Vagiinadest

Minnihiir sattus täna Postimehe netiväljaannet lugedes järgmisele artiklile:

Teismelised neiud peavad end pornos nähtuga võrreldes ebanormaalseks

 Kosmeetilised operatsioonid genitaalidel muutuvad kogu maailmas üha tavalisemaks, ometi pole tõenduspõhist infot, et see tooks kaasa püsivaid funktsionaalseid ja psühholoogilisi hüvesid, kirjutabmed24.ee. Tihti peavad end ebanormaalseks juba teismelised neiud, kes võrdlevad end retušeeritud piltidega.

Arstiteaduse üliõpilane Mari-Ly Knaps rääkis möödunud nädalal Tallinnas toimunud VI Naise Tervise konverentsil, et teatud juhtudel on genitaalide kosmeetiline kirurgia vajalik, näiteks vagiina hüpoplaasia või aplaasia korral.

Kuid kirurgi poole pöördutakse ka genitaalide kosmeetiliste operatsioonide, näiteks labiaplastika, vagiina noorendamise, hüümeni ehk neitsinaha rekonstruktsiooni, kliitori tõstmise või repositsioneerimise, kliitorilt liigse naha eemaldamise, G-punkti suurendamise või häbemekingult rasvaimu eemaldamise sooviga.

«Teismelised neiud arvavad, et nad ei ole normaalsed, kuna enda genitaale võrreldakse pornograafiast nähtavate nn ilusate genitaalidega, mis tegelikult on retušeeritud ega vasta reaalsele elule,» rääkis Knaps. «Arvatakse, et bioloogiline variatsioon on defekt,» lisas ta.

Knapsi sõnul arvatakse, et teema päevakorda tõusmisel on roll ka raseerimisel, mille tõttu muutub nähtavaks see, mida varem polnud eriti näha.

«Põhjustena, miks labiaplastikat soovitakse, tuuakse välja ka madal enesehinnang või seksuaalelu probleemid. Samas väidetakse ka seda, et labiad (häbememokad – toim) häirivad kõndimist, jooksmist, rattaga sõitmist, ratsutamist, ujumist ja päevitusriiete kandmist,» tõi ta välja levinud arusaamad.

Enim pöördutakse kirurgide poole murega labia minora’de ehk sisemiste häbememokkade laiuse pärast. Knaps viitas 2004. aasta teadusuuringule, kus toodi välja, et 18-50-aastase naise labia minora’de laius varieerub 7-50 millimeetrini, samas probleeme see uuringus osalenutele ei ole põhjustanud.

Knaps tõi ka välja, et näiteks Ühendkuningriikides tehti tervishoiu üldsektoris labiate plastilise korrigeerimise protseduuri ilma meditsiiniliste näidustusteta 2006. aastal 404 korral, 2007. aastal juba 669 korral ning aastaks 2008. oli number juba pea kolmekordistunud – 1118. Tõusvat trendi on näha ka Austraalias.

Samas ei ole tõenduspõhist infot, et genitaalide kosmeetiline kirurgia tooks kaasa püsivaid funktsionaalseid ja psühholoogilisi hüvesid. Samuti on operatsioonid seotud riskidega – ka näidustatud operatsioonid genitaalidel toovad kaasa nende tundlikkuse languse ja/või valusündroomi, operatsioonid kliitoril on seotud vähenenud võimega saada orgasmi.

link artiklile: http://www.naine24.ee/774066/teismelised-neiud-peavad-end-pornos-nahtuga-vorreldes-ebanormaalseks/

Minnihiir vaatas ka huvi pärast labiaplastika “before and after” pilte. http://www.locateadoc.com/pictures/cosmetic-surgery/labiaplasty.html (NSFW)
Tundub, et “normaalsed” välissuguelundid naistel peavad olema täpselt sellised, nagu  on “after” piltidel. Minnihiire arvates on need kõik täpselt ühesugused. Aga loodus on loonud inimeste kehaosad erinevateks. Miks peab kõik ühesugune olema? Erinevus rikastab. Kõik vitud on ilusad.

Vaata saiti Great Wall Of Vagina: http://www.greatwallofvagina.co.uk/home
Kõik on erinevad. Kõik on ilusad. Kõik on loomulikud. Kõik on normaalsed.

Üks raamatusoovitus ka, Eve Ensleri “Vagiina monoloogid”
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?12925

Ühesõnaga, Love Your Vagina

Teie Georg Põõsas

Naistepäeva järelkaja – mõned mõtted

(Tõlkelugu, tõlgitud Minnihiire tiimi poolt ning avaldatud autori  loal)

Iga minu tuttav teab, kuidas ma suhtun kõiksugu „väljamõeldud pühadesse“ nagu valentinipäev, naistepäev ja nii edasi.

Minu jaoks on tõeline  pigem see, mis on pärit aegade hämarusest, millest hoolisid minu esivanemate esivanemad.

Absurdsed õnnitlused selle puhul, et ma sündisin (juhuse tahtel) mõnest teisest inimesest erinevate sootunnustega, on minu silmis rumalad, kohati isegi solvavad.

Nendega rõhutatakse minu erinevust.

Peenise (suguelundi) ületähtsustamine on puhtalt meestele omane kiiks.

Kõigis mu tuttavate peredes, kuhu sündis poisslaps, olid isad siiralt uhked selle üle, et nende imikul oli tilluke peenis, ning peaaegu igaüks neist ka tegi sellest pilti.

Arusaamatu põhjus uhkuse tundmiseks.

Jah, naisi tasuks naistepäeval õnnitleda, kui naised ise mäletaksid selle tähtpäeva sisu ning kogu selle tekkimisele eelnenud tööd, võitleksid enda õiguste eest, selle eest, et naiste loomust ei kasutataks kauba reklaamina, et ei loodaks kunstlikult ülikõhna keha kultust  tõugates sellega masendusse suure osa maailma naistest. Kui naised tunnustaksid ka meeste õigust võrdsele rollile laste kasvatamises. Kui püüeldaks selle poole, et olla võrdsed partnerid, mitte ülalpeetavad.

Partnerid mitte rööbaste ladumises ja traktorijuhtimises, vaid töö tunnustamises. Et peredes ei kõlaks kunagi kellegi suust: „On olemas kaks arvamust: minu oma ja vale.“ Ei ole mõtetki kõike loetleda, sest kõik teavad,  et naise olukord tänapäeva maailmas on parem, kui paarsada aastat tagasi, kuid siiskie ei ole see piisavalt hea.

Meie naistest eelkäijad võitlesid endale välja valimisõiguse.

Me ei kasuta seda, pidades poliitikat meeste asjaks. Naised, kes jõuavad poliitikasse, jõuavad sinna  enamjaolt kas mehe voodi kaudu või siis õnnestub see kõige kavalamatel „meheliku iseloomuga“ isenditel.

Me mõistame meelsasti hukka endasuguseid. Ausalt – kas teie ei aruta, ei mõista hukka näitlejannasid, poliitikategelaste naisi ja teisi naissoost meedias figureerivaid tegelasi. Kusjuures arutamine ja kritiseerimine on palju karmim ja kirglikum, kui see oleks olnud meessoost persooni puhul.

Esmane ja kõige tähtsam probleem – naiste vahel ei ole ühtsust. Valitseb kadedus.

Naised on end vabatahtlikult tarandikku ajanud ning määgivad seal rõõmuga, tundes huvi põhiliselt telesarjade, popkultuuri, moe jne vastu. Meile söödetakse see ette ning me läheme asjaga kaasa.

Ei, ütlete teie. Muidugi mitte kõik.

Kuid siiski…

Kui tihti te märkate  lapsi lastaeda viivaid isasid? Põhiline seltskond koosneb üldjuhul vaid emadest, kes peale lapse ära viimist tööle edasi tõttavad.

Kui paljud mehed on “kohustatud” minema peale tööd toidupoodi? Kui paljud isad jäävad  lastega haiguslehele?

Miks on lapsed põhiliselt naise mure?

Samas kui naine istub (haige) lapsega kodus, siis arvavad nende abikaasad tihtipeale, et naine sai planeerimata puhkuse osaliseks. Koduseid töid ei peeta tööks.

Ebameeldivad ütlused nagu „tualetipott on perenaise nägu“ (-tõlkija märkus: Võrdlemisi levinud kõnekäänd vene keeles).

Kas olete kuulnud kedagi ütlemas (naise kohta): „Ta on nii kuri, sest tal pole meest, sest pole küllalt keppi saanud“?

Vahel on parem kasutada tehisriista, kui taluda enda kõrval igapäevaselt seda „keppijat“

Tänapäeva maailmas naisel ei ole probleeme seksuaalse rahulduse saavutamisega. Probleem on pigem emotsionaalse rahulduse puudumises. Mõistmatuses, soojuse puudumises inimsuhetes.

„Kana pole lind, naine pole inimene.“

Niisiis, kes me oleme? Kanad, kes kaagutavad rõõmsalt: «Все мы бабы стервы…» („kõik me, eided, oleme mõrrad“ – vene poplaulust)

Kui inimene alandab iseend, kas teised saavad teda austama hakata?

Kui naisterahvad laulavad ülaltsiteeritud laulule rõõmsalt kaasa, siis kes on nad oma abikaasade jaoks? Loomulikult – eided ja mõrrad.

Me oleme hakanud kasutama roppu keelepruuki meestega võrdselt, me võtame ette iga töö. Me peame perekonda ülal. Me oleme samaaegselt nii naised kui mehed.

8.märts, naistepäev ei ole ninnunännutamise püha, mil me ootame surnud kasvuhoonetulpe.

Mu õed, 8. märts on päev, mil peaksime meenutama neid, kes võitlesid meile võrdsed õigused, valimisõiguse. Kes esimesena võttis seljast keha traumeeriva korseti. Kes pani jalga püksid ning lõikas juuksed lühikeseks. Sest vahet pole, kui pikad on naise juuksed või mis tal seljas on. Tähtis on teadvus.

Nad võitlesid selle eest, et neis nähtaks mitte lihtsalt emast, vaid inimest. Viimasel ajal jääb mulje, et meie soovime vastupidist.

See maailm kuulub meestele. Me võime seista nende kõrval, pea uhkelt püsti, ja võime lonkida samm tagapool.

Olla naised, sõbratarid, nõuandjad, abilised.

Võime üldse mitte abielluda saamata külge märki puudulikkusest.

Võime saada emadeks või tahtlikult otsustada lastetuse kasuks.

Teha karjääri või luua kunsti.

Mitte muretseda selle pärast, et ei suuda säilitada noore tüdruku kergust neljakümnendaks eluaastaks.

Peale kolmekümnendat on meie nägudel näha meie hinge, meie sisemaailma.

Mille kuradi jaoks on meile vaja meest, keda huvitab meie tagumik, mitte sisemaailm?

Ma tahan, et meie lapsed oleksid meie üle uhked, mitte ei häbeneks, kui toovad sõpru külla.

Et märtsi algul naised koguneksid ning mõtleksid, kuidas möödus aasta.

Et koos looduse uuenemisega me uuendaks ka iseend, oma mõtteid ja teadvust.

Et me saaksime küsida palgalisa kartmata vallandamist.

Et normiks saaks õhtusöögi valmistamine selle poolt, kellel on hetkel rohkem aega ning kes on vähem väsinud.

Et me ei kardaks valida võimuorganitesse endasuguseid. Mitte neid preilisid, keda mehed meile ette söödavad, vaid neile endile kasulikke, vaid neid neid, kellel on oma hääl ja maailmavaade.

Tuletagem meelde tähtpäeva poliitilise komponendi.

Ning  jäägem naisteks.

Üks ei välista teist.

Aga kohe-kohe algab kevad.

Täna ei ole kevad veel kätte jõudnud. Talv on veel oma õigustes kinni, nagu on enda omades mehed.

Kevad tuleb siiski päris varsti. Valmistume ning valmistame maailma kevadeks ette.

Kes tahab, see suudab!

(c)Galina Jastrebova

NB! Vene keele oskajad leiavad originaalteksti siit (nõuab sisselogimist, kuid on kõigile kasutajatele kättesaadav)